Uhke punane buss, logoga “rahvas ratastel”, soliidse bussijuhiga roolis, veeres 22. septembri hommikul pealinna haigekassa esisele parkimisplatsile ja sõit Poolamaale võis alata. Esimesele kuuele reisisõbrale hakkas lisa tulema Jürist, Raplast, Viljandist, Pärnust ja Uulust. Kella üheteistkümneks oli seltskond kasvanud 38- liikmeliseks. Lisaks veel üks härrasmees roolimeheks.
Marianne, reisi korraldaja ja korra hoidja, tervituskõne ja pikema sissejuhatuse järel sai igaüks võimaluse enese tutvustamiseks. Jüri ja Olvi Lugus arvasid, et mis seal ikka rääkida, nagunii kõik teavad, kes on mesinike operaator Kõps ja tema abikaasa. Kõik nii tagasihoidlikud ei olnud ja tutvustasid end ja oma tegemisi põhjalikumalt. Selgus, et bussis oli suur hulk mesinikke agronoomi haridusega. Oli ka turismitalu pidaja, mesinduskaupade pakkuja, suusatreener, pottsepp, mahetalu pidajad, õpetajaid jne. Seltskond kirju nagu rahvariide seelik. Mesinikke oli üle kogu Eestimaa, isegi Hiiumaa mees, Valdor Smill, oli otsustanud nädalakese oma “kuningriigi” Poola vastu vahetada.
Esimene pikem jalasirutus sai teoks endise piiripunkti juures Iklas, kus on nüüd tore söögikoht , kahjuks ainult paari-kolme teenendajaga. Hommikupudru ja kohv naha vahel, veeres seltskond juba palju jutukamalt edasi. Seekord anti sõna mulle. Enesetutvustuseks pidin nentima, et minagi agronoomi kutsega isehakanud mesinik, kes kaheksateist aastat seda rasket, aga huvitavat ametit pidanud. Mesindus nagu iga teinegi ala, ei saa kunagi päris selgeks. Ikka on tunne, et õpi palju tahad, mesilased kavaldavad sind ikka üle. See aasta oli eriti hea näide, kus mesilased oma taltsutajatele vingerpussi püüdsid mängida. Kuna meie, oleme perefirma ( nimega Artocarpus, ladinakeelsest nimest tulenevalt Leivapuu) ja mesilased on itaalia rassi, siis minu jutt käsitleski nende käitumismalle ja nendega toimetamist.
Sellest ajast peale, kui inimene on tahtnud mesilasi kodustada, on hakatud kirja panema mesindamise tavasid. Lisandunud on emadekasvatus, ravi ja meemüügi probleemid. Mööda ei saa minna keskkonna probleemidest, kust tuleb suur kahju saastatuse ja röövlite (karud, nugised, tihased, rähnid) näol. Emadekasvatus on minu lemmikteema ja ilma selleta on mesindamine nagu tiibadeta lind.Mitme päeva vältel sai neid teemasid lahata nii läbi mikrofoni, bussi tagaosas väiksemas setskonnas kui ka hommiku-ja õhtusöögilaudades. Mesinikel on sama palju juttu kui kahel naisel, kes peale kümneaastast vangisolekut ühiskongis vabastamise järgselt vangla väravas veel pool päeva juttu ajasid. Meil on alati millest rääkida ja mille vastu huvi tunda. Sai isegi üht-teist kõrva taha pandud. Mesiniku elukutsega käib kaasa elukestev õpe.
Läti, Leedu ja Poola tervitasid meid hallide pilvede ja vihmasajuga.Turistide traditsioonilised kempsu-ja söögipausid on Viva Baltical Leedus 19-ndal kilomeetril, seal kus jaanalinnud ja teised loomad tee ääres möödasõitjate pilku püüavad. Esimene päev oli tõesti ratastel, sest miski ei meelitanud soojast bussist külma sügisilma. Tänu pidevale sõitmisele vuras meie punane kaunitar õhtu eel otse Massuuria hotelli ette endise Ida-Preisimaa keskosas. Õdus majutuspaik pakkus väsinud reisimeestele-naistele hubaseid puhkamisvõimalusi ja õhtusööki rootsilauas.
Ilmataat polnud armulisem ka teisel päeval. Vihmapiiskade saatel külastasime jesuiitide kloostrit Swieta Lipka, mis tundus rohkem kunstimuuseumi kui kloostri moodi. Imeilusad lae-ja seinamaalingud koos võrratu altari ja orelimuusikaga naelutasid meid võimsatele puupinkidele imetlema kogu seda ilu. See rikkalikult kaunistatud interjööriga kirik on barokkarhitektuuri meistriteos ja üks palverändurite sihtpunkte katoliiklikus Poolas. Reisisõltlane Martin arvas, et liiga palju on ilu ühes kohas, aga poola rahvas armastab oma Jumalat ja kuldab ning kaunistab oma pühakodasid. Neid on siin palju.
Järgmisena vallutasime ristirüütlite rajatud gooti stiilis Malborki lossikompleksi, mis on 1997 aastal kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse ja mis õigupoolest koosneb kolmest üksteise sisse ehitatud kindlusest.
Kõrvaklappidest, mis meile väravakassast kaasa anti, jagati venekeelset infot lossiga tutvumiseks.Tähtsalt, kõrvaklapid peas, asusime seiklema paksude müüride ja iidsete ruumide rägastikus. Edasine päevaplaan viis meid aga kašuubide territooriumile, kus oli põnevam koht tagurpidi maja ja seda sõna otsese mõttes. Uksest sisse astudes oli tunne, nagu oleks paugupealt merehaigeks jäänud. Tegin küll tiiru ka teisele korrusele, aga iiveldustunne ei kadunud kuhugi. Uskumatu! Kui kogu elamine peapeale pöörata, pole vist ka eksisteerimisel enam mõtet.
Õhtu eel jõudsime ” imede maailma”, nimelt poolakate seitsme ime sisse kuuluvasse Toruni linna, mis jäi sõjast puutumata ja kus sündis Mikolaj Kopernik. Torun on ka piparkoogilinn, sest seal on sajandeid valmistatud eriliste retseptide järgi maitsvaid ja uhkelt kaunistatud piparkooke. Ja mitte ainult jõuludeks. Lausa igaks elujuhtumiks. Näiteks pidasid poolakate esiisad-emad piparkoogist südame kinkimist väljavalitule võrdväärseks armastuse avaldamisega. Mehe ja naise kujutamine küpsetiste vormis lisas aga abieluõnne.
Marianne jagatud linnaplaan kolmanda päeva hommikul juhatas kätte tähtsamad vaatamisväärsused (raekoda, Koperniku Akadeemia,kirikud ja linnamüüri, mille taga voolas lai Wisla jõgi, jne). Anna ja Ülle jõudsid leida üles ka punaste laternate tänava, mis Ülle hetkeks ka endasse neelas. Nemad olid meil sellised vahvad rõõmurullid, kes vihtusid õhtuti tantsida ja avastasid põnevaid kohti ja kaupa. Ega reisile ei tuldagi tukkuma, ikka avastama, oli nende parool. Ja paljud said seda teha kohe ka õhtul, sest meie hotell asus mugavalt vanalinnas. Nagu ikka, on grupis alati väsimatuid rännumehi, keda ei heiduta hiline aeg ja kohalikud vaatamisväärsused tuleb kohe ka üle vaadata.
Torunist lahkudes ootas ee üks euroopa suurimaid kaubanduskeskusi, kus oli selline kaubauputus, et siinkohal tahaks hüüda, et tule taevas appi. Aga ühe jope ikka ostsin ja nüüd olen nagu valgusfoori punane tuli kõigile hästi nähtav. Ega keegi vist tühjade kätega bussi tulnud? Õhtuks jõudsime ööbima Krakowisse, sel korral vähe lihtsamasse majutusasutusse, aga küljealune oli puhas ja mugav, kõik muud mugavused ka numbritoas ning ega kõhtki hommikusöögil tühjaks ei jäänud.
Järgmine päev pakkuski meile järjekordse UNESCO vaatamisväärtuse – Krakowi, mis oli Poolamaa kuningriigi esimene ajalooline pealinn ja mis arvatakse olevat asustatud neljandast sajandist ning ajaloo vältel vahetanud palju valitsejaid. Seda kaunist kohta on himustanud nii ungarlased, mongolid, sakslased, rootslased, austerlased, prantslased ja muidugi venelased. Vaatamata kõikidele röövvallutamistele ja hävitustööle, on poolakad suutnud linna renoveerida ja muuta turistide magnetiks. Kuulsaimat meistriteost, Maria kiriku kullast ja puust altarit, õnnestus oma silmaga näha. Lisaks sellele looomulikult jalutuskäik Waweli lossimäel ja vanalinnas.
Mesinike südamed pani kiiremini tuksuma aga võimalus minna Lysoni mesinduspoodi. Esimene asus juba Waweli lossi lähistel. Algul oligi bussis diskussioon – kas sinna minna kõik koos või mitte. Aga kui kuuldi, et see minek oleks vabaaja arvelt, siis paljud loobusid. Oli ka Krakowi vanalinn tõmbenumbriks, mida taheti omapäi uudistada. Need, kes käisid aga poes, neil olid erinevad emotsioonid. Kuigi internetiandmetel pidi kauplus lahti olema kella 16.-ni, siis kohale jõudes uksel silt – avatud kella 13.-ni. Sellest hoolimata pidid Anna ja Ülle, kes jõudsid kaupluse ukse taha kell 12.15, leppima suletud uksega ja läbi akna piilumisega. Meestel vedas rohkem. Nemad võtsid suuna koheselt poe poole ja neid ootas ka avatud uks.
Ketys ootas meid ees järgmine Lysoni mesinduspood. Veidike otsimist ja siin ta oligi – riiulid täis kaupa, seina ääres vurrid reas.. Uudistamiseks ja järjekorras seismiseks kulus paar tunnikest. Nüüd vaatas meile bussi pagasiruumist vastu juba roostevaba vurr ja palju muudki mesinikule tarvilikku. Hinnad ikka soodsamad ja mida me muidu nii kaugele sõitsime. Ostsin kaks küünlategemise vormi . Edasi sõites oli bussis juba veel rohkem elevust. Mitte küll sellepärast, et rahakotil kergem hakkas, pigem ikka sellepärast, raha eest midagi vajalikku osta sai.
Kitsad ja käänulised teed viisid meid Tatra mägede jalamil asuvasse Zakopanesse – Poola talvepealinna.
Vaat siin oleksin tahtnud olla kohe terve nädala, imetleda kaunist loodust,šhopata rikkalikul turul ja kauplustes, külastada armsaid ja hubaseid baare, sõita funikulööriga mägede jalamile. Selle ajaga õpiks ära veidi kohalikku keeltki, sest mis siin salata, poolakad kas ei taha või ei oska suhelda eriti teistes keeltes. Õhtusöögi tellimine kuuele oli paras peavalu – Tõnu sai lõpuks oma igatsetud seakintsu ja õlle ja meiegi ( Olvi, Jüri,Olev, Valdor) suutsime välja võluda meelepärased road. Söögikoht ise oleks olnud nagu metsamoori hurtsik nukitsamehe filmist. Pimedavõitu, lärmaka seltskonnaga, massiivsete laudade-toolide ja toidunõudega, krääksuva trepi ja jändrike käepidemetega. Eksootikat kui palju. Kuid hotell oli peatänava ääres, hea mugav igale poole minekuks.
Uduvihm ja hall taevas jälitasid meid ka järgmisel hommikul turule minnes, kus oli hunnikute viisi lambanahku, juustukerasid, puidust käsitööd, nahkpintsakuid jne. Vahetasime aga usinasti raha kauba vastu, rahakotil jälle kergem. Zlottides olid lambanahad ikka jupp maad odavamad ja ega see kitsejuustki teab mis kallis olnud.Turu võlud on ikka kauplemine ja siin saadi lausa igast keelest aru. Ärimees ikka teab, et keelteoskus kulub marjaks ära. Kasvõi kõige vajalikumad sõnadki nagu horošaja tsena dlja tebja.
Aidaa Zakopane. Tuleme tagasi arvatavasti juba järgmisel aastal ja siis võtame sinu ja Slovakkia põhjalikumalt ette.
bartnik.pl/en/ – sellisena tutvustab end internetiavarustes meie järgmine võõrustaja, kes Mariannele poola mesinikest paljudest saadetud järelpärimisele vastas (seda ei teinud mitte kõik, kellele sai kiri saadetud) ja kes meid hakatuseks heldelt neljakäigulise maitsva lõunaga kostitas. Edasi tervitas meid perefirma omanik isiklikult läbi venekeelse tõlgi . Saime aru, et firmal on 1500 mesilasperet (need olid arvatavasti juba talvekorteritesse seatud), nägime täiuslikult sisustatud laboratooriumi kaasaegse sisseseadega, kus tehti meest nii õietolmu kui ka antibiootikumide määramist. Peremehe sõnul kasutasid nad suuresti EU abifondide raha. Pakendamisruumi näidati meile läbi klaasist vaheseina, see-eest valmistoodangu ja toorainelao uksest sisseastumine oli lahkelt lubatud. Kauba liikumise numbreid kuulates oli tegu väga suure pakendusfirmaga, kes oleks nõus hea hinnaga isegi Eestist mett ostma.Lisaks nähtule oli “Sadecki Bartnik” firmal täiuslik muuseum, kus oli mesinduseksponaate üle kogu maailma ning nende vanuski oli muljetavaldav. Kogu see kompleks võtab vastu turiste üle kogu maailma ning seda kaadervärki hoiab korras 80-liikmeline personal. Võimas. Meile etteantud 4-tunnist jäi väheseks.
Bussinina on juba kodu suunas., Teel põikasime põgusalt läbi veel Czestochowast, kus on Jasna Gora kloostri Jumalaema kabel kurikuulsa Musta Madonnaga, kes end näitab ainult teatud kellaaegadel. Meil vedas, jõudsime õigeaegselt, kui Madonna oli täies hiilguses nähtav. Mõni mees küll arvas, et meie naised palju kenamd. Maitse asi, kuulsus loeb. Eelviimasele majutusööle jõudsime hubasesse “Foxi” hotelli sadakond kilomeetrit enne pealinna. Enamus grupist olid väsinud ja sättisid end oma tubades unele, kuid väiksem seltskond leidis endas energiat nautida ka hilisõhtul maitsvat poola kööki ja jooki ning omavahelist vestlust.
Poolast ei saa lahkuda ilma õiget pealinna nägemata ja selle panoraamvaadet imetlesime “Stalini tordi”ehk nõukaaegse ehitise Kultuuri-ja Teaduste Palee kolmekümnendale korrusele tõustes. Liftitädi, kes meid nii kõrgele sõidutas, tundus rohkem robot kui inimene olevat. Rahvast vooris pidevalt alla ja üles ning eks see nende vedamine üks tüütu amet ongi. Tort ise seisis tõeliselt võimsatel marmorsammastel, sisaldas rohkesti suuri saale ja laekaunistusi. Andis tööpaiga linnavalisusele ja meelitas ligi turiste. Linnapilti mõjutas ta aga minu meelest päikest varjutava hiiglasena. Ruume Palees on palju ja meile näidati seal vaid mõnikümmend. Nalja tegi ka see, et isegi kohalik giid ajas uksi segi ja teda ning meid saatev turvamees siis muudkui juhendas.
Pealinna panoraam nähtud, kotis aga natukene veel poola zlotte ja ega siis muud üle ei jäänudki, kui veel üks kaubanduslik peatus suures M1 kaubanduskeskuses. Ja kui buss edasi veerema hakkas, siis olid juba kõigil muhelevad näod jälle ees. Sest need ostud, mis esimeses suuremas kaubanduskeskuses jäid tegemata, said nüüd kõik sooritatud.
Buss muudkui vurab oma teed, kuid sees käib ikka mesindusjutt ja mesindusfilmide vaatamine. Aitäh Jürile, kes neid suuremal hulgal oli kaasa varunud. Hilisõhtuks jõuame oma viimasesse ööbimispaika sel reisil. Enam mitte Poolamaal, vaid märkamatult oleme ületanud Poola-Leedu piiri ja meid ootas mugav hotell Marijampoles koos maitsva, peaaegu kesköise õhtusöögiga.
Viimane päev – kodu ootab! Jälle piiripunktis söömaaeg, sedakorda küll ei saanud me hakkama tunnikesega, sest samal ajal oli seal 3 turismibussi, aga kojuigatsus ei lasknud järjekorras seismist halvast küljest varjutada ning toit maitses hästi. Rõõmsal meelel lehvitasime esimestele väljujatele ja tasapisi jäi meid vähemaks, kuni minulgi tuli aeg bussijuhte Jaani ja Kallet “Hansaliinidest” ning Mariannet tänada ning oma teed minna.
Aitäh teile, reisikaaslased! Tore oli!
Maire Valtin
mesinik Lääne-Virumaalt, Injust
Fotod Aivo Sildnik