Osalemine Leedus meefestivalil 3.-5.augustil 2012
Leedus korraldatakse juba aastaid augustikuu esimesel nädalavahetusel, kui peakorja on lõppenud, suurejooneline meefestival, mis on aastatega kujunenud rahvusvaheliseks. Sel aastal toimus see 36.korda. Peale eestlaste osalesid seal ka lätlased, soomlased, rootslased, poolakad, valgevenelased, venelased ja sel korral ka mesinikud Baškiiriast. Festival toimus Põhja-Leedus, Kupiškise linnas.
Eestlaste arv bussics oli nelikümmend neli. Sõtsime välja juba reede varahommikul, sest tahtsime enne festivali külastada Leedu suurimat mesilat. Sõit sujus kiiresti, bussis oli kõigile „avatud mikrofon“, kus osalejad said ennast tutvustada ja vaadati ka filmivõtteid eelmistest osalemistest festivalil. Tee peal saime tunda nii päikest kui ka tugevat äikest, kuid eks sellised asjad teevadki reisi veelgi huvitavamaks.
Õhtu eel jõudsimegi mesilasse kohale, giidiks kaasas eestlaste vana tuttav ja eesti mesinike suur sõber Sigitas Uselis. Mesindustalu oli muljetavaldav. Kaks uhket vastvalminud elumaja ja võimas mesindushoone, mille suuruseks võis silma järgi arvates olla 25 x 80 m. Seak oli lahedalt ruumi kõikidele mesindusoperatsioonidele. Mesipuude arvuks ütles pererahvas olevat eelmisel aastal kuuesaja ringis, tänavu aga juba veid alla tuhande. Meesaak eelmisel aastal olevat olnud väga hea – kuni 1540 kg pere pealt. Tänavuseks prognoositi sellest ainult kolmandik. Majandab kogu seda elamist peremees perenaisega, poeg miniaga ning tütar.
Muu hulgas saime teada, et Leedus loetakse väikemesinikuks neid, kellel on kuni 50 taru. Riik hüvitab mesinikele mesilaste ravi. Ja kui keegi tahab hakata mesilasi pidama, siis saab algaja viie esimese taru hinna hiljem tagasi.
Laupäeva hommikul kogunesime kella üheksaks, et siirduda suures rongkäigus lippude lehvides ja orkestri saatel linna umbes tuhande istekohaga peakirikusse ligi tunniajalisele jumalateenistusele. Sealt sõideti bussidega edasi mõni kilomeeter eemal asuva ilusa järve poolsaarele, kus toimuski meefestival.
Festivali raames toimus ka suurejooneline mesindusinventari ja meesaaduste laat. Erinevaid meevurre võis olla juba mitmesaja ringis ja sama palju kõikvõimaliku kuju ja maalingutega tarusid. Ei puudunud ka mesilasemad, meejoogid ja igasugused lilleseaded. Veidi enne kella kahte ilmusid taevavõlvile põrisevad mitmevärvilised deltaplaanid, millelt kuulutati, et festivalile saabub Leedu president.
Poolsaare teise otsa, kus asus kontsertlava, oli püstitatud telk-varjualused ja pikad lauad, et iga osalev riik saaks katta endale piknikulaua. Õhtuhakul algas kontsert, kus erinevate piirkondade isetegevuskollektiivid andsid oma parima. Samuti oli tantsuplats pidevalt täis hoogsaid jalakeerutajaid. Pool üksteist õhtul süüdati suur lõke. Pidu ise kestis pea koiduni välja.
Kolmandal päeval külastasime veel üht Leedu suurmesinikku Biržai linna lähedal, kellel oli ainult 450 mesitaru. Tuli välja, et tema juures oli varem mitu meie mesinikku käinud just õietolmu töötlemist uudistamas. Kui esimesel päeval külastatud mesilas olid mitmed liinid Itaaliast ja Poolast sisse ostetud, siis siin tundus kõik oma kätega tehtud olevat. Elamine ja aed olid väga korras. Värava ligidal valvas elamist rohkem kui meetri kõrgune puust majavaim.
Mis bussiaknast sõites veel silma paistis?
Maju on vähem renoveeritud kui meil. Ka iluaedu oli vähem. Õunapuud olid õunu täis. Kahel pool teed laiusid kuldpruunid viljapõllud ja lõigatud kollased kõrrepõllud. Rapsipõldu kohtas harva. Hea oli tõdeda, et Leedus pole ka üksikloomapidamine veel kuhugi kadunud. Mööda sõitsime ka õige mitmesi pisikesest külapoest, ühte sellisesse astusime ka ise sisse.
Kuna üle poole bussrahvast olid need mesinikud, ke skuu aega tagasi käisid bussiga Soome mesinikel külas, siis oli hea võimalus kahe riigi mesindust võrrelda. Ja ega seal suurt erinevust ei olnudki. Vastavalt rahva ja mesinike arvule olid proportsioonid paigas. Eestis tükib see mõnevõrra alla jääma. Kui Soomes külastasime riigi üht suurema (mitte kõige suurema) mesipuude arvuga mesinikku, kel oli ligi 1200 mesitaru, siis Leedus oli sellele vastu panna veidi alla tuhande. Eestis teadaolevalt suurema mesipuude arvuga mesinikul on neid 300 ringis. Kui mõlema riigi mesinikel on riigi toetus ja tunnustus olemas, siis Eesti mesinikel kahjuks veel mitte.
Muljeid jagas Tõnu Hiiemäe – mesinik Elvast
Fotod Aleksander Kilk
Tagasi üles