16-ndast 19-nda aprillini toimus Tartus järjekordne Maamess, millest võttis osa ka Eesti Mesinike Liit.
Tutvustasime organisatsiooni, andsime külastajatele soovitusi mee ostmiseks ja kasutamiseks ning nõustasime meie infolauda külastanud mesinikke.
Vaata ka pildigaleriid Maainfo lehelt.
metsamesinik
ELVES OÜ on Eesti kapitalil põhinev ja alates 1991 aastast tegutsev ettevõte.
Peamiselt võivad mesinikele huvi pakkuda elektrikarjuse generaatorid “PHOBOS”, samuti kõik muu vajalik tõhusa elektrikarjuse ehitamiseks. Mõistagi võib küsida ka teisi tooteid.
Vastavalt koostööleppele pakub ELVES OÜ Eesti Mesinike Liidu liikmetele omi tooteid 7%-lise soodustusega.
Täpsemad juhised soodustuse saamiseks alalehelt EML Liikmele.
28. märtsil 2015. aastal toimus Eesti Mesinike Liidu traditsiooniline kevadine üldkoosolek. Toimumiskohaks oli valitud Albu Rahvamaja Järvamaal. Sel korral oli koosolek seotud ka uue juhatuse valimisega, sest eelmise juhatuse volituste aeg lõppes.
Üldkoosolek otsustas, et uus valitav juhatus on 5-liikmeline ja nende volituste aeg on 3 aastat, kuni 29.03.2018.
Juhatuse liikmeteks valiti Aleksander Kilk, Andres Tamla (olid juhatuses ka eelmine koosseis), Aado Oherd ja Ülo Lippa (olid eelmisel perioodil revisjonikomisjoni liikmed) ja Katrin Linask (tuntud kui „Mesinik“-toimetaja).
Vastavalt üldkoosolekul kinnitatud põhikirja muudatusele valitakse juhatuse esimees juhatuse liikmete hulgast esimesel töökoosolekul, mis toimub 07.aprillil.
Revisjonikomisjon valiti 3-liikmelisena ja volituste aeg 3 aastat. Uued revidendid on Ain Seeder Jõgevamaalt, Erki Naumanis Tallinnast ja Ulvi Ajalik Põlvamaalt.
Üldkoosolek kinnitas 2014.aasta majandusaasta aruande ja revisjonikomisjoni akti. Samuti kuulati ära planeeritavad tegevused 2015-2016.aastaks.
Võeti vastu juriidiliste isikute liitumise kord. Kuulati ülevaadet liikmeskonnast (hetkeseis 555 liiget), liikmemaksude laekumistest ja võlgnevustest. Võei vastu otsus, mis puudutas otseselt liikmeid, kel ei ole liikmemaks tähtaegselt tasutud.
Üldkoosoleku protokoll koos lisadega avalikustatakse liikmetele täies mahus peale allkirjastamist kodulehel liikmetele mõeldud osas.
Marianne Rosenfeld
EML tegevjuht
Ümarlaua koosolekul esitasid nii EML kui EMK esindajad ministeeriumi ametnikele oma ettepanekuid, millest enamus olid kantud ühistest või ühesugustest eesmärkidest. Oli optimistlikke märke, et nii ümarlaua teemade otseseks lahendamiseks kui töögruppide kaudu mesinike jaoks reaalsete tulemuste püüdlemiseks on EMK valmis koostööks EML-ga.
Paraku paari päeva pärast tuli tunda pettumust, kui EMK koordinaator Tago Holsting levitas EMK veebilehel Infoleht 3 kaudu avalikkusele oma nägemust toimunud ümarlaua koosolekust, esitades enam kui küsitava sisuga väiteid.
EML vastus EMK halvustavas toonis kirjutisele
mesindusala ümarlauas jaanuaris 2015.a. arutatavate probleemide ja teemade valiku osas
Lugupeetav härra minister
Eesti mesindussektori praeguse olukorra ja edasise arengu ning majandusliku jätkusuutlikkuse
seisukohast on suurimateks takistusteks probleemid järgmistes valdkondades:
1. Mesilasperede arvukust pärssivad tegurid, sealhulgas mesilaste probleemsem tervislik
seisund ja mesilasperede suur suremus nii mesilashaiguste tõttu kui taimekaitses
pestitsiidide liigse ja väärkasutamise tulemusena. Sellega kaasneva mesilaste arvukuse
ja seega ka mesilaste tolmeldamispotentsiaali vähenemisega satub löögi alla ka
paljude putuktolmlevate aia- ja põllukultuuride kasvatamise tulemuslikkus ning
looduslike taimekoosluste tasakaalu säilimine.
Täisteksti saab lugeda siit.
Mesinikud käisid Soomes õppimas.
30.06-01.07.2012
Juunikuu lõpul käis 45-liikmeline grupp Eesti mesinike bussireisil Soomes. Enamus osalejad olid EML-i liikmed. Viimasel hetkel vabanenud kohtad täitusid aga kiiresti ka teiste soovijatega, kes veel meie pere hulka ei kuulu.
Osalejate eesmärgiks oli tutvuda Soome mesinike ja nende mesindamisega. Osadele sai reis alguse öösel kella 3 ajal, sest meie reisibuss võttis esimesed sel ajal peale Viljandi bussijaamast. Edasi sai rahvast peale võetud teelt, suurem osa Jürist ja Tallinna rahvas juba tuli ise sadamasse. Samal päeval kell 12 oldi juba esimeses mesilas, mis kuulus Soome Mesinike Liidu juhile Janne Leimile. Tegemist peremesilaga, kus on umbes 200 mesilaspere ja suvel kasutatakse abilist.
Mesila asub umbes 50 km Helsingist – Kirkkonummis. Esmalt näidati mesindusruume, tutvustati mõningaid mesindusvõtteid ning aeti niisama mesijuttu. Mesinikke alati huvitab kui palju mett saadakse pere pealt ja kui palju mesi maksab? Sellest natuke hiljem. Tunni ajalise jutu järel mindi edasi Janne Leimi mesilasse, mis oli kümmekond kilomeetrit eemal mesindusruumidest. Mesila oli igati suur. Kümneid noori kunstperesid ja kümmekond suurt korjepere mis olid 3-4 korpuses. Kohe mesila taga puude all asus mesilasemade paarla. Kokku oli paarsada paarumispere. Kuna ilmad olid ka Soomes jahedad, siis paarunud mesilasemasid saada ei olnud, lubati et nädala pärast on saadaval. Kuna juttu jätkus kauemaks, siis Janne Leimi mesilas läks aega kauem kui algselt meie vastuvõtjad meile olid planeerinud ning seega olime täielikus ajahädas. „Tänu sellele“ jõudsime järgmisse mesilasse planeeritust mitu tundi hiljem.
Turu linna lähedal asub Soome 150 pereline tumemesilase mesila. Ja see asub presidendi suvemaja territooriumil. Mesinik kiitis oma mesilasi igati. Pidid olema suhteliselt rahulikud ja hästi korjama ning hästi talvituma. Tõumaterjal oli kogutud Rootsist, Taanist, Valgevenest ehk sealt kus veel vähegi tumemesilast säilinud oli. Nüüd paaruvad mesilased saarel, et hoida nii palju kui võimalik veel tumemesilase geene.
Tumemesilasi me kahjuks oma hilinemise tõttu ei näinudki. Aga eks seda saab järgmisel aastal toimuva õppereisi ajal parandada ja uuesti oma plaanidesse võtta. Sel korral saime jalutada Soome presidendi suvemaja pargis, mis oli samuti huvitav oma puude, põõsaste ning laglede poolest.
Ööbimine oli korraldatud Turu lähedal asuvas väikelinnas Kaarinas. Olime natukene üllatunud, et hotellis ei tahetud enam kohvikut peale 20.00 lahti hoida. See oli aeg, kui me sinna saabusime ja hea meelega oleksid mõningad meie hulgast seal einestanud. Seega tühja kõhtu kannatanutel tuli leida kiiresti varuplaan. Meie ööbimiskohad olid kööginurgaga ja see asjaolu aitaski varuplaani täide viia.
Järgmine päev oli kõige vihmasem ja jahedam meie reisi ajal. Läbi bussiakna sai vaadata Soome ilusat järvede rikast loodust. Ühegi järve ääres me ei käinud. Ega tiheda ajagraafiku tõttu poleks seda jõudnud teha ka ilusa ilmaga. Esimene päeva külastus oli Juha Nuutero mesinduspoodi, mis on poolenisti ka mesindusmaja. Väljas tutvustati mesilaste kogumist paarumisperedele nii, et lesed ei saaks mesilaste hulka. Tal oli selleks väga lihtne moodus. Oli võetud peno korpus, sinna tehtud külgedele ümmargused õhuavad, kinnine HoneyPaw tüüpi põhi ning katus peal. Lennuava ette käis emalahutusvõre ning puidust ehitatud mesilaste kogumise lehter, kuhu raputati mesilasi. Lesed jäid välja ning tarru kogunenud mesilasi sai kasutada sinna kuhu vaja. Väljas jutud aetud, läksime siseruumidesse. Ruumid olid kõrged ja avarad, sellised nagu ühel suuremal mesinikul peaks olema. Ühes maja otsas oli mesindus inventari ladu, kus hoiti ka oma mesila asju ning teises otsas Mesimestari mesindus kauplus. Kauplus oli huvitav just selle pooles,t et seal oli kõik levinum mesindusinventar müügis. Ma ise olen mesindus tarvikute hindadega hästi kursis ning Soome hinnad olid 10-60% kõrgemad Eesti omadest. Näiteks, mesilasema märkimiseks kasutatav pliiats oli 5€, Eestis samasugune 2 €. Nii oli ka paljude muude kaupadega. Jätsin seekord vajalikud ostud tegemata ning tegin need Eestis.
Päeva teisel poole veetsime Ari Seppäläl külas. Tegemist on mahe peremesilaga, kus on umbes 600-800 mesilaspere ning plaanis on kasvada paari aastaga 1100-1200 mesilaspereni. Mesilagrupid asuvad kodust 100 kilomeetri raadiuses. Lisaks meetootmisele tegeletakse mesilasemade kasvatamisega. Aastas kasvatab Ari 2000 mesilasema, nii buckfasti, krainit kui itaalia mesilast. Kuidas ta nende mesilaste puhtuse hoiab? F1 ristandid korjavadki paremini. Mesilasemade hinnad ajasid küll silmad suureks, paarumata mesilasema 20 € ja paarunud mesilasema 33-50 €. Ka seal emasid ei olnud saada jaheda ilma tõttu. Lootus oli et, ilmad paranevad.
Peamine korje loodeti saada metsvaarikalt, mis on koos põdrakanepiga neil üks peamine meetaim. Ilusa ilmaga pidid mesilased korjama päevas kaks tonni metsvaarika mett. Mee hulgihind umbes 5€ kilo ning mahemeel 1,6 € kallim. Soome mahemesinduse nõuded on palju leebemad kui Eestis ning tunduvad ka rohkem mõistlikumad. Ari Seppälä juures näidati veel elektrikarjust mesilaste kaitseks karude eest, mida on seal kandis väga ohtralt ja ruume, kus oli vurritamine ning pakendamine. Pika päeva lõpetasime ööbimisega Lahtis väga sümpaatses ööbimiskohas.
Viimase päeva hommik algas tutvumisega Lahti linnaga. Tänavad olid puhtad ning teed korras, ehtne põhjamaa. Ära sai nähtud ka kuulus suus hüppemägi, mis seondub enamusele eestlastele Lahtiga.
Viimane mesila, mida külastasime, oli Kari Valoseni oma. Mesinik ise oli ära, tema pojad püüdsid nii palju kui oskasid siiski mesilat tutvustada. Tuulise ilma tõttu oli natuke raskendatud perede vaatamine. Lisaks kippusid meie mesinikud unustama et, mesilaste lennuteedel ei seista. Nii saidki mõned mesilased väga pahaseks ning hakkasid nõelama. Lahti võetud tarus paistis olevat palju lahtist mett ning võibolla oleks olnud vaja sinna lisada üks korpus.
Enne ärasõitu Soomest külastati Helsingis mäe sees asuvat kirikut (Templiaukkio kirkko), Sibeliuse omapärast mälestussammast, Senati väljakut – koos ronisime kõrgetest trepiastmetest üles ka Toomkirikusse.
Tagasitee Tallinna kulges rahulikult – merel tormi ei tõusnud. Osalejad jäid õppereisiga rahule ja ootavad järgmist.
Muljeid jagas Janek Saarepuu
Pilte tegi Aleksander Kilk
Tagasi ülesse
Uhke punane buss, logoga “rahvas ratastel”, soliidse bussijuhiga roolis, veeres 22. septembri hommikul pealinna haigekassa esisele parkimisplatsile ja sõit Poolamaale võis alata. Esimesele kuuele reisisõbrale hakkas lisa tulema Jürist, Raplast, Viljandist, Pärnust ja Uulust. Kella üheteistkümneks oli seltskond kasvanud 38- liikmeliseks. Lisaks veel üks härrasmees roolimeheks.
Marianne, reisi korraldaja ja korra hoidja, tervituskõne ja pikema sissejuhatuse järel sai igaüks võimaluse enese tutvustamiseks. Jüri ja Olvi Lugus arvasid, et mis seal ikka rääkida, nagunii kõik teavad, kes on mesinike operaator Kõps ja tema abikaasa. Kõik nii tagasihoidlikud ei olnud ja tutvustasid end ja oma tegemisi põhjalikumalt. Selgus, et bussis oli suur hulk mesinikke agronoomi haridusega. Oli ka turismitalu pidaja, mesinduskaupade pakkuja, suusatreener, pottsepp, mahetalu pidajad, õpetajaid jne. Seltskond kirju nagu rahvariide seelik. Mesinikke oli üle kogu Eestimaa, isegi Hiiumaa mees, Valdor Smill, oli otsustanud nädalakese oma “kuningriigi” Poola vastu vahetada.
Esimene pikem jalasirutus sai teoks endise piiripunkti juures Iklas, kus on nüüd tore söögikoht , kahjuks ainult paari-kolme teenendajaga. Hommikupudru ja kohv naha vahel, veeres seltskond juba palju jutukamalt edasi. Seekord anti sõna mulle. Enesetutvustuseks pidin nentima, et minagi agronoomi kutsega isehakanud mesinik, kes kaheksateist aastat seda rasket, aga huvitavat ametit pidanud. Mesindus nagu iga teinegi ala, ei saa kunagi päris selgeks. Ikka on tunne, et õpi palju tahad, mesilased kavaldavad sind ikka üle. See aasta oli eriti hea näide, kus mesilased oma taltsutajatele vingerpussi püüdsid mängida. Kuna meie, oleme perefirma ( nimega Artocarpus, ladinakeelsest nimest tulenevalt Leivapuu) ja mesilased on itaalia rassi, siis minu jutt käsitleski nende käitumismalle ja nendega toimetamist.
Sellest ajast peale, kui inimene on tahtnud mesilasi kodustada, on hakatud kirja panema mesindamise tavasid. Lisandunud on emadekasvatus, ravi ja meemüügi probleemid. Mööda ei saa minna keskkonna probleemidest, kust tuleb suur kahju saastatuse ja röövlite (karud, nugised, tihased, rähnid) näol. Emadekasvatus on minu lemmikteema ja ilma selleta on mesindamine nagu tiibadeta lind.Mitme päeva vältel sai neid teemasid lahata nii läbi mikrofoni, bussi tagaosas väiksemas setskonnas kui ka hommiku-ja õhtusöögilaudades. Mesinikel on sama palju juttu kui kahel naisel, kes peale kümneaastast vangisolekut ühiskongis vabastamise järgselt vangla väravas veel pool päeva juttu ajasid. Meil on alati millest rääkida ja mille vastu huvi tunda. Sai isegi üht-teist kõrva taha pandud. Mesiniku elukutsega käib kaasa elukestev õpe.
Läti, Leedu ja Poola tervitasid meid hallide pilvede ja vihmasajuga.Turistide traditsioonilised kempsu-ja söögipausid on Viva Baltical Leedus 19-ndal kilomeetril, seal kus jaanalinnud ja teised loomad tee ääres möödasõitjate pilku püüavad. Esimene päev oli tõesti ratastel, sest miski ei meelitanud soojast bussist külma sügisilma. Tänu pidevale sõitmisele vuras meie punane kaunitar õhtu eel otse Massuuria hotelli ette endise Ida-Preisimaa keskosas. Õdus majutuspaik pakkus väsinud reisimeestele-naistele hubaseid puhkamisvõimalusi ja õhtusööki rootsilauas.
Ilmataat polnud armulisem ka teisel päeval. Vihmapiiskade saatel külastasime jesuiitide kloostrit Swieta Lipka, mis tundus rohkem kunstimuuseumi kui kloostri moodi. Imeilusad lae-ja seinamaalingud koos võrratu altari ja orelimuusikaga naelutasid meid võimsatele puupinkidele imetlema kogu seda ilu. See rikkalikult kaunistatud interjööriga kirik on barokkarhitektuuri meistriteos ja üks palverändurite sihtpunkte katoliiklikus Poolas. Reisisõltlane Martin arvas, et liiga palju on ilu ühes kohas, aga poola rahvas armastab oma Jumalat ja kuldab ning kaunistab oma pühakodasid. Neid on siin palju.
Järgmisena vallutasime ristirüütlite rajatud gooti stiilis Malborki lossikompleksi, mis on 1997 aastal kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse ja mis õigupoolest koosneb kolmest üksteise sisse ehitatud kindlusest.
Kõrvaklappidest, mis meile väravakassast kaasa anti, jagati venekeelset infot lossiga tutvumiseks.Tähtsalt, kõrvaklapid peas, asusime seiklema paksude müüride ja iidsete ruumide rägastikus. Edasine päevaplaan viis meid aga kašuubide territooriumile, kus oli põnevam koht tagurpidi maja ja seda sõna otsese mõttes. Uksest sisse astudes oli tunne, nagu oleks paugupealt merehaigeks jäänud. Tegin küll tiiru ka teisele korrusele, aga iiveldustunne ei kadunud kuhugi. Uskumatu! Kui kogu elamine peapeale pöörata, pole vist ka eksisteerimisel enam mõtet.
Õhtu eel jõudsime ” imede maailma”, nimelt poolakate seitsme ime sisse kuuluvasse Toruni linna, mis jäi sõjast puutumata ja kus sündis Mikolaj Kopernik. Torun on ka piparkoogilinn, sest seal on sajandeid valmistatud eriliste retseptide järgi maitsvaid ja uhkelt kaunistatud piparkooke. Ja mitte ainult jõuludeks. Lausa igaks elujuhtumiks. Näiteks pidasid poolakate esiisad-emad piparkoogist südame kinkimist väljavalitule võrdväärseks armastuse avaldamisega. Mehe ja naise kujutamine küpsetiste vormis lisas aga abieluõnne.
Marianne jagatud linnaplaan kolmanda päeva hommikul juhatas kätte tähtsamad vaatamisväärsused (raekoda, Koperniku Akadeemia,kirikud ja linnamüüri, mille taga voolas lai Wisla jõgi, jne). Anna ja Ülle jõudsid leida üles ka punaste laternate tänava, mis Ülle hetkeks ka endasse neelas. Nemad olid meil sellised vahvad rõõmurullid, kes vihtusid õhtuti tantsida ja avastasid põnevaid kohti ja kaupa. Ega reisile ei tuldagi tukkuma, ikka avastama, oli nende parool. Ja paljud said seda teha kohe ka õhtul, sest meie hotell asus mugavalt vanalinnas. Nagu ikka, on grupis alati väsimatuid rännumehi, keda ei heiduta hiline aeg ja kohalikud vaatamisväärsused tuleb kohe ka üle vaadata.
Torunist lahkudes ootas ee üks euroopa suurimaid kaubanduskeskusi, kus oli selline kaubauputus, et siinkohal tahaks hüüda, et tule taevas appi. Aga ühe jope ikka ostsin ja nüüd olen nagu valgusfoori punane tuli kõigile hästi nähtav. Ega keegi vist tühjade kätega bussi tulnud? Õhtuks jõudsime ööbima Krakowisse, sel korral vähe lihtsamasse majutusasutusse, aga küljealune oli puhas ja mugav, kõik muud mugavused ka numbritoas ning ega kõhtki hommikusöögil tühjaks ei jäänud.
Järgmine päev pakkuski meile järjekordse UNESCO vaatamisväärtuse – Krakowi, mis oli Poolamaa kuningriigi esimene ajalooline pealinn ja mis arvatakse olevat asustatud neljandast sajandist ning ajaloo vältel vahetanud palju valitsejaid. Seda kaunist kohta on himustanud nii ungarlased, mongolid, sakslased, rootslased, austerlased, prantslased ja muidugi venelased. Vaatamata kõikidele röövvallutamistele ja hävitustööle, on poolakad suutnud linna renoveerida ja muuta turistide magnetiks. Kuulsaimat meistriteost, Maria kiriku kullast ja puust altarit, õnnestus oma silmaga näha. Lisaks sellele looomulikult jalutuskäik Waweli lossimäel ja vanalinnas.
Mesinike südamed pani kiiremini tuksuma aga võimalus minna Lysoni mesinduspoodi. Esimene asus juba Waweli lossi lähistel. Algul oligi bussis diskussioon – kas sinna minna kõik koos või mitte. Aga kui kuuldi, et see minek oleks vabaaja arvelt, siis paljud loobusid. Oli ka Krakowi vanalinn tõmbenumbriks, mida taheti omapäi uudistada. Need, kes käisid aga poes, neil olid erinevad emotsioonid. Kuigi internetiandmetel pidi kauplus lahti olema kella 16.-ni, siis kohale jõudes uksel silt – avatud kella 13.-ni. Sellest hoolimata pidid Anna ja Ülle, kes jõudsid kaupluse ukse taha kell 12.15, leppima suletud uksega ja läbi akna piilumisega. Meestel vedas rohkem. Nemad võtsid suuna koheselt poe poole ja neid ootas ka avatud uks.
Ketys ootas meid ees järgmine Lysoni mesinduspood. Veidike otsimist ja siin ta oligi – riiulid täis kaupa, seina ääres vurrid reas.. Uudistamiseks ja järjekorras seismiseks kulus paar tunnikest. Nüüd vaatas meile bussi pagasiruumist vastu juba roostevaba vurr ja palju muudki mesinikule tarvilikku. Hinnad ikka soodsamad ja mida me muidu nii kaugele sõitsime. Ostsin kaks küünlategemise vormi . Edasi sõites oli bussis juba veel rohkem elevust. Mitte küll sellepärast, et rahakotil kergem hakkas, pigem ikka sellepärast, raha eest midagi vajalikku osta sai.
Kitsad ja käänulised teed viisid meid Tatra mägede jalamil asuvasse Zakopanesse – Poola talvepealinna.
Vaat siin oleksin tahtnud olla kohe terve nädala, imetleda kaunist loodust,šhopata rikkalikul turul ja kauplustes, külastada armsaid ja hubaseid baare, sõita funikulööriga mägede jalamile. Selle ajaga õpiks ära veidi kohalikku keeltki, sest mis siin salata, poolakad kas ei taha või ei oska suhelda eriti teistes keeltes. Õhtusöögi tellimine kuuele oli paras peavalu – Tõnu sai lõpuks oma igatsetud seakintsu ja õlle ja meiegi ( Olvi, Jüri,Olev, Valdor) suutsime välja võluda meelepärased road. Söögikoht ise oleks olnud nagu metsamoori hurtsik nukitsamehe filmist. Pimedavõitu, lärmaka seltskonnaga, massiivsete laudade-toolide ja toidunõudega, krääksuva trepi ja jändrike käepidemetega. Eksootikat kui palju. Kuid hotell oli peatänava ääres, hea mugav igale poole minekuks.
Uduvihm ja hall taevas jälitasid meid ka järgmisel hommikul turule minnes, kus oli hunnikute viisi lambanahku, juustukerasid, puidust käsitööd, nahkpintsakuid jne. Vahetasime aga usinasti raha kauba vastu, rahakotil jälle kergem. Zlottides olid lambanahad ikka jupp maad odavamad ja ega see kitsejuustki teab mis kallis olnud.Turu võlud on ikka kauplemine ja siin saadi lausa igast keelest aru. Ärimees ikka teab, et keelteoskus kulub marjaks ära. Kasvõi kõige vajalikumad sõnadki nagu horošaja tsena dlja tebja.
Aidaa Zakopane. Tuleme tagasi arvatavasti juba järgmisel aastal ja siis võtame sinu ja Slovakkia põhjalikumalt ette.
bartnik.pl/en/ – sellisena tutvustab end internetiavarustes meie järgmine võõrustaja, kes Mariannele poola mesinikest paljudest saadetud järelpärimisele vastas (seda ei teinud mitte kõik, kellele sai kiri saadetud) ja kes meid hakatuseks heldelt neljakäigulise maitsva lõunaga kostitas. Edasi tervitas meid perefirma omanik isiklikult läbi venekeelse tõlgi . Saime aru, et firmal on 1500 mesilasperet (need olid arvatavasti juba talvekorteritesse seatud), nägime täiuslikult sisustatud laboratooriumi kaasaegse sisseseadega, kus tehti meest nii õietolmu kui ka antibiootikumide määramist. Peremehe sõnul kasutasid nad suuresti EU abifondide raha. Pakendamisruumi näidati meile läbi klaasist vaheseina, see-eest valmistoodangu ja toorainelao uksest sisseastumine oli lahkelt lubatud. Kauba liikumise numbreid kuulates oli tegu väga suure pakendusfirmaga, kes oleks nõus hea hinnaga isegi Eestist mett ostma.Lisaks nähtule oli “Sadecki Bartnik” firmal täiuslik muuseum, kus oli mesinduseksponaate üle kogu maailma ning nende vanuski oli muljetavaldav. Kogu see kompleks võtab vastu turiste üle kogu maailma ning seda kaadervärki hoiab korras 80-liikmeline personal. Võimas. Meile etteantud 4-tunnist jäi väheseks.
Bussinina on juba kodu suunas., Teel põikasime põgusalt läbi veel Czestochowast, kus on Jasna Gora kloostri Jumalaema kabel kurikuulsa Musta Madonnaga, kes end näitab ainult teatud kellaaegadel. Meil vedas, jõudsime õigeaegselt, kui Madonna oli täies hiilguses nähtav. Mõni mees küll arvas, et meie naised palju kenamd. Maitse asi, kuulsus loeb. Eelviimasele majutusööle jõudsime hubasesse “Foxi” hotelli sadakond kilomeetrit enne pealinna. Enamus grupist olid väsinud ja sättisid end oma tubades unele, kuid väiksem seltskond leidis endas energiat nautida ka hilisõhtul maitsvat poola kööki ja jooki ning omavahelist vestlust.
Poolast ei saa lahkuda ilma õiget pealinna nägemata ja selle panoraamvaadet imetlesime “Stalini tordi”ehk nõukaaegse ehitise Kultuuri-ja Teaduste Palee kolmekümnendale korrusele tõustes. Liftitädi, kes meid nii kõrgele sõidutas, tundus rohkem robot kui inimene olevat. Rahvast vooris pidevalt alla ja üles ning eks see nende vedamine üks tüütu amet ongi. Tort ise seisis tõeliselt võimsatel marmorsammastel, sisaldas rohkesti suuri saale ja laekaunistusi. Andis tööpaiga linnavalisusele ja meelitas ligi turiste. Linnapilti mõjutas ta aga minu meelest päikest varjutava hiiglasena. Ruume Palees on palju ja meile näidati seal vaid mõnikümmend. Nalja tegi ka see, et isegi kohalik giid ajas uksi segi ja teda ning meid saatev turvamees siis muudkui juhendas.
Pealinna panoraam nähtud, kotis aga natukene veel poola zlotte ja ega siis muud üle ei jäänudki, kui veel üks kaubanduslik peatus suures M1 kaubanduskeskuses. Ja kui buss edasi veerema hakkas, siis olid juba kõigil muhelevad näod jälle ees. Sest need ostud, mis esimeses suuremas kaubanduskeskuses jäid tegemata, said nüüd kõik sooritatud.
Buss muudkui vurab oma teed, kuid sees käib ikka mesindusjutt ja mesindusfilmide vaatamine. Aitäh Jürile, kes neid suuremal hulgal oli kaasa varunud. Hilisõhtuks jõuame oma viimasesse ööbimispaika sel reisil. Enam mitte Poolamaal, vaid märkamatult oleme ületanud Poola-Leedu piiri ja meid ootas mugav hotell Marijampoles koos maitsva, peaaegu kesköise õhtusöögiga.
Viimane päev – kodu ootab! Jälle piiripunktis söömaaeg, sedakorda küll ei saanud me hakkama tunnikesega, sest samal ajal oli seal 3 turismibussi, aga kojuigatsus ei lasknud järjekorras seismist halvast küljest varjutada ning toit maitses hästi. Rõõmsal meelel lehvitasime esimestele väljujatele ja tasapisi jäi meid vähemaks, kuni minulgi tuli aeg bussijuhte Jaani ja Kallet “Hansaliinidest” ning Mariannet tänada ning oma teed minna.
Aitäh teile, reisikaaslased! Tore oli!
Maire Valtin
mesinik Lääne-Virumaalt, Injust
Fotod Aivo Sildnik
Mõtteid Norra mesilastest ja mesindusest
Jaanipäeva järel kesksuvel korraldas EML rühmale mesinikele 10-päevase õppereisi Norrasse. Loomulikult pakkus reisile mõnusat tausta Norra ühtaegu kaunis ja karm loodus. Sealse suursuguse ajaloo, linnakultuuri ja tänapäevaste arengute hõngu lisas Oslo, Bergeni ja Trondheimi linnade külastamine. Ja need Norrale iseloomulikud põhjamaised komponendid liitsid tervikuks mõnusad kohtumised sealsete sõbralike ja abivalmis inimestega. Norra on ilus ja omal kombel armas!
Meie reisikava oluliseks osaks oli tutvumine Norra mesindusega ja kohtumised sealsete mesinikega. Alustuseks külastasime Norra Mesinike Liidu peakorterit ja mesindusfirma Honningcentralen tootmiskeskust Oslost mõnikümmend kilomeetrit põhja pool Klöfta väikelinnas. Honningcentralen on Norra mesinike poolt 1927. a. asutatud meekäitlemise ja müügiga tegelev ühistu, millel on praegu enam kui 1000 mesinikust osanikku. Tootmisvõimsusi on kuni 2000 tonni mee töötlemiseks ja pakendamiseks, kuid reaalne tootmismaht aastas on ca 1300 tonni. Ühistus on ametis 15 palgalist töötajat, sealhulgas mesindusinventari kaupluse personal. Ekskursioonil tootmisruumidesse nägime moodsaid ja tõhusaid mee sulatamis- ja pakendamisliine, mis peavad tagama pakendatava mee väga hea kvaliteedi.
Norra MLi tegevjuht Trond Gjessing andis meile põhjaliku ülevaate Norra mesindusest. Norras on kokku enam kui 3000 mesinikku, kellest 2700 on Norra MLi liikmed. Kokku on mesinikel 45 000 mesilasperet ja aastas toodetakse 1 300 tonni mett, sellest umbes pool on kanarbikumesi. Peetakse peamiselt kraini mesilasi (50%), lisaks tumemesilasi (30%), samuti buckfasti mesilasi (13%) ja erinevaid hübriide (7%). Norra riik toetab mesindust tõhusalt nii otseselt kui kaudselt. Mesinikele makstakse mesilasperede pidamise toetust: alates 25 perest 400 NOK pere kohta (talunikele alates 1. perest), samuti kompenseeritakse osa talvesööda kulust. Mesilashaiguste järelevalvet ja vajadusel tõrjet tehakse riigi kulul ja heal tasemel. Kui näiteks Lõuna-Norra mesilates vallandus 2010.−2011. a. euroopa haudmemädaniku puhang, hävitati haigusest vabanemiseks 3 aasta jooksul kokku ca 3500 mesilasperet. Sealjuures hüvitati mesinikele hävitatud perede väärtus. Mesilaste haiguste seire ja tõrje valdkonda reguleerib spetsiaalne riiklik määrus, mille tagamine spetsialistidega on riigi ülesanne. Samas peavad mesinikud täitma etteantud reegleid: mesilad registreerima ja viima läbi perioodilist järelvaatust.
Meie Norra-reisi kavas oli ka kolme erineva suurusega mesila külastamine. Esimesena käisime Oslo lähistel Hönefossi asulas paiknevas Sigurd Huseby umbes 40 perega mesilas, mis on ühtlasi kohaliku mesinike seltsi õppemesilaks. Mesilas peetakse kraini mesilasi norra raamimõõduga plasttarudes. Lisaks meetootmisele tegeldakse ka mesilasemade kasvatamise ja uute mesilasperede paljundamisega nii oma mesila tarbeks kui müügiks.
Huvitavalt oli kavandatud ja ehitatud mesilamaja, kus oli koguni väike lift meekärgede ja mesinike tõstmiseks 2. või 3. korrusele. Spetsiaalse arvutiprogrammi abil oli insenerliku täpsusega korraldatud iga pere meetoodangu kaalumine ja arvestus. Eesmärgiks oli hinnata mesilasperede ja –emade väärtust, et siis parimaid paljundada nii enda kui teiste mesinike tarbeks. Selliselt saaks tõuparandustööd oma mesilas teha ka iga Eesti mesinik. Trondheimist 10 kilomeetrit lõuna pool külastasime Johan Ryggviki väikemesila üht gruppi, kus oli kokku ca 15 mesilasperet. Mesilaspered paiknesid üsna kohaliku tee ääres lehtpuude taga, nii et teel rändajaid mesilased ilmselt kiusamas ei käi. Kuna mesinik Johan ise ei osanud piisavalt inglise keelt, et meile oma mesilat tutvustada, oli kohalik vallavanem palunud abiks lähedal ukse- ja aknafirmas töötava Marko-nimelise Eestist pärit noormehe. Tema abiga saime Johani mesilast ja mesindusest üsna hea ülevaate. Tegemist on mõnusa harrastusmesilaga, kus ka teised seltsi liikmed käivad aeg-ajalt ühiseid arutelusid pidamas ja praktilisi õppusi korraldamas. Meie õppereisi suurim ja kindlasti kõige õpetlikum mesila asus Lillehammerist veidi lõuna pool kõrgel metsasel järvekalda astangul. Seda mahetootmismesilat peab naismesinik Ingegärd Öien koos elukaaslase Juul Melvoldiga.
Huvitava asjaoluna olgu märgitud, et Ingegärd on Stockholmi muusikaakadeemia haridusega metsasarvemängija, kes aastakümneid Oslo Ooperiteatri orkestris pilli puhunud. Aastal 1993 aga otsustas ta rajada oma talu ja hakata seal maitsetaimi ja mustikaid kasvatama ning mesilasi pidama. Praeguseks on maitsetaimed omapead jäänud, mustikaid söövad linnud, sest suur 300−350 perega mahemesila võtab kogu aja ja armastuse. Ingegärdi ja Juuli mesilas toodetakse müügiks nii mahemett kui mesilasemasid. Emadekasvatuseks vageldab Ingegärd käsitsi kuppudesse, kuhu enne tilgutab veidimematoitepiima. Emakupuraam antakse stardiperesse, kus ühes korpuses on palju noori mesilasi. Korpuse all on emaeraldusvõre, et mõni võõras ema ei saaks juhuslikult stardiperesse sisse lennata ja kuppusid maha närida. Päev hiljem läheb emakasvatusraam kasvatuspere 2. korpusesse, mille all on emaeraldusvõre ja 1. korpus muneva emaga. 2. korpuses pannakse emakupuraami kõrvale mõlemale poole lahtise haudmega kärjed, et noored mesilased tuleksid sinna hauet ja ühtlasi emakuppe hooldama ning toitma. Kaanetatud küpsed emakupud paneb Ingegärd lõpuks inkubaatorisse kooruma. Noored koorunud emad märgistatakse äralõigatud kärjekannudega kärjel, kasutades värvitikku. Noored emad pannakse paarumistarudesse (neid on Ingegärdil kokku 200) ja viiakse puhta paarumise alale. Kokku õnnestub suvega saada igast paarumistarust 2−3 paarunud ema. Paarumistarud koos paarunud emaga tuuakse koju ja paigutatakse mesilahoone tagaseinale riiulitele, kuni ema võetakse välja ja müüakse. Seejärel läheb paarumistaru noore emaga uuele paarumisringile.
Norras on üleriigiline tõuaretusprogramm, mida ka riik rahaliselt toetab. Valitud emad viiakse võrdluskatseteks 15−20 hindamismesilasse. Nende hinnangute alusel antakse parimate emade tütred järgmisel aastal tasuta lõplikuks hindamiseks mesilatesse üle kogu Norra. Järgmisel aastal lähevad parimad valitud järglased paljundusse ja müüki. Ingegärdi mesilas on kasutusel ka üks 2013. a. Norra MLi kaudu saadud ja Poola spetsialisti poolt kunstseemendatud tõuema. Ingegärdi paarumismesilas paarunud emade müügihind, nagu ka mujal Norras, on ca 500 NOK. Mesila põhitoodang on siiski mesi. Kevadsuvine mesi vurritatakse välja juuli algupoolel, kanarbikumesi augusti keskel või lõpus. Kanarbikukorjele viiakse mesilaspered kuni 150−300 km kaugusele. Rändelesõit algab hommikul vara kell 5−6. Lennuavad suletakse, tarukorpused tõmmatakse transpordirihmadega kinni. Tarulae võrguga kaetud ava kohal olev soojustusplaat pööratakse parema ventilatsiooni tekitamiseks teistpidi, et see toetuks ca 10 mm kõrgustele liistudele ja pered saaksid rohkem õhku. Ka taru peal oleval plekk-katusel on parema ventilatsiooni jaoks külgedes õhuaugud. Tarud paigutatakse 4-kaupa alustele ja tõstetakse spetsiaalse väiketraktor-tõstuki abil koos alustega autokoormasse. Ning lähebki sõiduks uutele korjemaadele! Tavaliselt jõutakse kohale pärastlõunal. Tarud tõstetakse koos alustega koormast maha, õhtul tehakse ka lennuavad lahti. Mesilased teevad orienteerumislennu ja järgmisel päeval lendavad juba meekorjele.
Mesilast tagasi toodud korpused koos meekärgedega paigutatakse enne vurritamist soojendus-kuivatusruumi, kus on õhukuivati ja temperatuur ca 30 °C. Eriti oluline on see siis, kui osa kärjepinda on veel kaanetamata. Samuti vajab täiendavat kuivatamist kanarbikumesi, mis on üldiselt suurema niiskusesisaldusega. Lahtikaanetusmasin on kahepoolsete aurusoojendusega teradega. Otse lahtikaanetusmasina all on kruvipress, kuhu kukkuvast kaanetisest eraldatakse mesi ja vaha. Lahtikaanetatud kärjed lähevad 8-kärjelisse pöördkorvidega vurri, kus mesi välja vurritatakse, sumba ja filtrite abil vahapurust puhastatakse ja purkidesse või 15 kg mahutavatesse nõudesse pakendatakse.
Ingegärdi mesila mahemee turustamine toimub peamiselt laatadel üle kogu Norra otse tarbijatele. Nii saadakse mahemee eest paremat hinda − 160 NOK/kg või 100 NOK/0,5 kg. Lisaks meele pakutakse müügiks ka mee ja suira segu, mida Juul valmistab kaanetisevaha töötlemisel kasutatava kruvipressi abil. Otsemüügi korras realiseeritakse keskmiselt 7 tonni mett aastas. Ülejäänud mesi läheb Honningcentralenisse pakendamiseks ja müügiks. Aga selle mee eest makstakse tootjatele vaid 50 NOK/ kg, mis on otsemüügi hinnast oluliselt odavam. Ingegärdi mesilaspered paiknevad suvel gruppidena erinevates kohtades korjel. Sügisel tuuakse enamik mesilasperedest kodumesilasse talvituma. Pered talvituvad tavaliselt ühes korpuses. Kevadel võetakse mesilastarul põhi alt ära ja põhja asemele pannakse ajutiselt vahtplastist plaat, mille servadesse on korpuseseinte toeks löödud liistud. Ingegärd leiab, et nii on mesilasperel jahedal kevadel soojem, pere areneb kiiremini ja tarvitab vähem sööta.
Kui mesilaspere laiendatakse 2. korpuse lisamisega, siis võetakse vahtplastplaat ära ja mesilastarule pannakse alla tavaline tarupõhi. Selles Ingegärdi ja Juuli mesilas nägime veel suurt hulka erinevaid väikseid ja veidi suuremaid nippe ja võtteid, mida võiks ka Eestis oma mesilates kasutada. Kindlasti oli oluline ja muljetavaldav see hoolikus, millega suhtutakse heade mesilasemade kasvatamisse ja selle eesmärgi nimel tehtavasse tõuparandustöösse. Headel mesilasemadel on kaalukas osa mesiniku edu võimalikkuses, heas meesaagis ja mõnusa mesindusõhkkonna hoidmises. Hea Norra kogemus, mis sealsetest mesilatest meiega Eestisse jõudis, kannab siin loodetavasti head saaki.
Ilus reis oli!
Tekst Aleksander Kilk
Fotod Paavo Püvi
Tagasi ülesse