Kriis toob kaasa muutusi


Meeturg on kokku kukkunud ja vanamoodi edasi lihtsalt ei saa. Neli mesinikku avavad oma kriisiplaane ja mõtteid mesinduse tulevikust.


© Krista Kivisalu

Fotod erakogu

Lühidalt kokku võetuna, miks me auku kukkusime: ühelt poolt odava importmee sissevool, võltsingud, Euroopa Liidu nõrkus siseturgu kaitsta ning teisalt majanduslangus, kulude suurenemine ja elukalliduse kasv. Eestil on oma erisusi, kuid üldjoontes oleme samas madalseisus nagu kogu Euroopa. Ja mitte ainult mesinikud. Põllumeestel on veel hullem.

Kriisi juures on head kaks asja. Esiteks annab see aja oma mesindamise eesmärgi, põhjuse, mahtude ja isiklike jõuvarude üle järele mõelda. Teiseks tuleb vaikelu järel taassünd – ja see teadmine motiveerib kasutama vaikset aega uute ideede, toodete ja oskuste arendamiseks.

Mõne aasta peab passima

Aimar Lauge, Muhu mesinik

Kord tuli jutuks mesinduse tasuvus ja arutasime ühe mesinikuga, kui raske on mesinduses kätte saada Eesti keskmist palka. Arvutasin: keskmine palk on 1868 euro bruto, kätte saab 1474 eurot. Palgafond oleks u 30 000 eurot aastas. Palju mett läheb vaja, et seda summat kokku ajada? Kui müüa mett 5 euro /kg, siis 6 tonni. Kui müüa 8 euro/kg, siis u 3750 kg. Reaalselt on võimalik saada 100 pere pealt 5 tonni mett.

Peale palga on ju ka muid kulusid. Kunagi sai arvestatud, et ühe mesilaspere peale läheb aastas u 65 eurot (sööt, vaha, raamid, ravi jne). Arvestame sisse ka pakendamiskulud, ca 1 euro kg kohta. Excelis sobib, aga kuidas reaalsuses? Ma pakun, et see arvutus on optimistlikum kui päriselus. Päriselus õnnestub maal müüa ehk mõned tonnid 7–8 euroga kilost, aga edasi tuleb mängu hulgihind. See on langenud juba alla 3 euro/kg, kuulda on, et isegi alla 2 euro/kg on seda müüdud; Eesti mee omahind on u 4 euro/kg. Mul tuttav hobimesinik peab ka kanu – müüs mune 1 euro karp, aga kui sisendite hinnad tõusid, tõstis hinda ja müüb nüüd 2 karp. Ostetakse. Aga mee hinda tõsta ei saa, sest sissetuleva mee hinna surve on suur. Inimesed ostavad hinda. Mullune meetarbimisuuring näitab, et Tallinna ja Põhja-Eesti inimesed on nõus maksma eesti mee eest rohkem, et toetada mesinikke. Ülejäänud Eesti aga mitte – neil pole lihtsalt raha. Ja praeguse hinnaga … eksisteerida saab, aga noortele mesindust elukutsevalikuks soovitada ei saa.

Mul on peresid olnud kuni 300, viimased kaks aastat 100 ja nüüd tahan vähendada 50 pere peale. Selle mee saaksin müüdud ja miinimumpalga kätte. Minu kriisiplaan on selline, et 1. jaanuarist olen ma palgatööl. Olen „sadamakapten“ ehk käin Roomassaare kaubasadamas öövalves. Täiskohaga. Öösel teenin miinimumpalka ja saan sotsiaalmaksud makstud, mesindusest püüan saada teise poole. Mul on viisaastaku plaan paigas, passin oma 50 perega, neid suudan töö kõrvalt mesindada. Hoian vaha ja mett, 150 pere tarud jäävad ootele. Paljud ilmselt passivad. Nii kui tekib nõudlus mee järele, stardin uuesti. Niikuinii seisan tarude juures elu lõpuni, kasvõi keppide najal. Aga ELi turu kaitsest oleneb, kas ma kasvan uuesti suureks, 300 pere peale, ja ütlen poegadele, et tulge mesinikuks … või ütlen neile, et kui te ei õpi, siis saavad teist mesinikud.

Kriis sunnib muutuma. Kui Olustvere hakkas mesinikke koolitama, oli põhirõhk tootjate ettevalmistamisel. Noori meelitati sellega, et hakkad mesinikuks, võtad 1000 peret ja saad muretult hakkama, talvel pikk puhkus ka. Aga praegu on ka proffidel keeruline. Eks peab Olustveregi mõtlema, kuidas edasi: kas tuleks mesinikele õpetada rohkem näiteks mee väärindamist? Kas riigil peaks olema huvi kasvatada hobimesinikke, ehk jääb see liitude peale? Ma arvan, et hobimesindus, kuni 100 peret, lööb õitsema. Meepuudust niipea ei tule, seda tuleb kõikjalt sisse. Aga mesilasperede arv läheb alla. Paljud vähendavad praegu perede arvu, lähevad tööle, eriti kui on lapsed ja kohustused. Ja kui siis rohepöörde tuules põllumehed, kes toetuste nimel põllu äärde mesilasperesid tuua tahavad, ühel päeval avastavad, et polegi kedagi tuua, siis tuleb hakata taaslooma mesindussektorit koos vajaliku know-how ja inimestega. Elus on ikka nii, et probleemi hakkame lahendama alles siis, kui tuleb katastroof.

Muutuste tempo võiks kiireneda

Mihkel Kalda, Kalda mesila mesinik

Ajaloost on teada: kui USA kehtestas tollitariifid Hiina meele ja võttis kasutusele uued testimistehnoloogiad, puhastas see turgu tõhusalt ja kohaliku mee hind hakkas uuesti tõusma. Praegu on maailma vaates raskes seisus Euroopa, mett tuleb sisse ka kilohinnaga 1.20–1.40 eurot, mesinike ja mesilasperede arv on kõikjal languses. Eestis on sellega võrreldes paremini, meie klient on väga teadlik ja on valmis ka natuke rohkem kohaliku mee eest maksma. Aga hulgihinnad on languses ka meil, nt kui minu mesilas oli 2020 hulgihind 4,2, siis mullu oli see 2,8. Praegu on kõigil neil, kes mett kokku ostavad, päris head varud. Et nad oleksid nõus juurde ostma, peab see hind olema veel madalam. Eile rääkisin hulgiostjaga, 2,5 eurot kilo eest ei olnud talle sobilik.

Raske on praegu neil, kes toodavad ja müüvad hulgi, sõltuvad hulgiostjate hinnast. Mida suurema osa ise realiseerid ja ise väärindad, seda parem. Kõige lihtsam on neil, kes oma koguse suudavad käest kätte läbi müüa – ilmselt kuni 50 pere omanikel pole viga. Usun, et mesilasperede arv Eestis lähiajal väheneb, mesinike arv ka. Mesi ilmselt enam odavamaks ei lähe, juba praegu on see alla tootmishinna. Kui sisekonkurentsi jääb vähemaks, on ehk 2025–26 omahind kaetud jälle. Aga millal tõuseb mee hind taas atraktiivseks? Ei taha ennustada.

Mina alustasin kutselise mesinikuna 2018 Taanis ja 2019. aasta kevadel oli mul mõte kasvatada oma mesila 10 000 pere suuruseks. Idee oli üles ehitatud sellele, et EL korrastab oma meeturu ja tõkestab odava Hiina võltsingu sissevoolu. Toona arvasin, et see võtab aega 3 aastat, aga seni pole seda juhtunud ja sellepärast on ka mu idee pausil. Tänavu talvitub mul u 300 peret. Ka mul on soov mesilasperesid vähendada – aga kui neid ei saa müüa arvestatava hinnaga, on mõistlikum peresid endal ülal pidada. Proovida mett müüa, lasta peredel mee peal talvituda, müüa teisi mesindussaadusi. Minu elamiskulud on üsna madalad, minimalistlik elustiil võimaldab mul rasked ajad üle elada. Mu kriisiplaanis on sees ka osaajaga tööle minek ja ettevõtluse alustamine muus valdkonnas. Kui mesinduses jälle liiguvad rahad ja see on ettevõtlusena tasuv, võin taas mesila laiendamisele mõelda.

Kriisi positiivne pool? Parim tulem oleks muidugi, et ELi meeturg korrastub. Ja et Eesti mesinik saab viia oma head mett Euroopa kliendini nii, et see on nõus head hinda maksma. Eestil on selleks eeldused, meil on tõenäoliselt maailma kvaliteetseim mesi. Sest meil on veel alles loodust!

Loodetavasti ka meie mesinduses miski tänu kriisile muutub. Jah, mõned langevad turult välja, aga minu ootus on, et need, kes jätkavad, otsustavad lõpuks ühise eesmärgi nimel koostööd tegema hakata. Mitte keegi ei hooli mesindusest niipalju kui teine mesinik! Olen vabaturu usku, kui me midagi hästi teeme, siis saavutame edu.

Meie mesindussektor vajab noori ja innovatsiooni. Mesindust nähakse meil pigem kui toredat hobi või lisategevust, mitte kui ärisuunda. Aga ka hobi, millele pühendud, peaks sisse tooma! Ja mesinduse kuvand võiks muutuda – rohkem võiks olla värskust, elurõõmu, innovatsiooni. Mingeid muutusi juba on, on tulnud noori ja säravaid tegijaid, aga siiski imestatakse ka minu puhul: kuidas mesinik nii noor saab olla. Nüüd on vaja hoolitseda, et muutuste tempo kiireneks ja mesinduse tasuvus muutuks taas selliseks, et noored tahaksid mesindusse tulla.

Meedirektiiv on esimene samm turu korrastamise poole

Mario Kalvet, Eesti Kutseliste Mesinike ühingu juht ja Euroopa Kutseliste Mesinike ühingu asepresident

Ma usun, et kõige haavatavamad on praegu nö keskmised, 80–160 perega mesinikud. Eriti juhul, kui neil pole oma püsikanalit, kuhu mesi müüa. Aga ka suurtel on raske: tootmine käib nulliga, elus hoiab ainult aktiivne müügitöö, vanade kontaktide hoidmine ja mõned stabiilsed müügikanalid. Mee hind on drastiliselt alla läinud ja on vähem võimalusi Eestist välja müüa.

Minul talvitub praegu 700 peret, keskmine aastatoodang 40 tonni. Selles mahus tootjaid on Eestis vähe, ehk 6–7 mesinikku. Turg on üsna paigas ja meetarbimine ka, seda me pole suutnud väga muuta. Aktiivsema turundamisega saaks inimest mõjutada ja seda tuleb teha, sest kui sa ei leia praegu turustamisvõimalust, siis sured välja. Tõsi, turuseis sunnib tegema ebameeldivaid otsuseid, müüma oma toodangut liiga odavalt. Mee hinna allalaskmine on kõigile mesinikele väga valus.

Kui kriisis head otsida, siis tänu kohaliku mee odavale hinnale ja kutseliste mesinike tööle võltsingute väljasurumisel on importmee hulk Eestis kõvasti kahanenud: kui 6–7 aastat tagasi tuli meil importmett sisse 400, siis nüüd u 70 tonni.

On kuulda, et meedirektiivi muudatuste tähtsust ei osata väärtustada, aga mina pean neid muutusi väga olulisteks. Need on esimene samm meeturu korrastamise poole. Kuna nüüd hakkab olema meepurgi esiküljel sildil selgelt näha, kus on mesi toodetud, on tarbija otsustada, kas ta tahab Hiina mett või tahab kohalikku. See kindlasti mõjutab teatud hulka inimesi. Eestis ehk vähem, aga Euroopa turul on see oluline.

Tegeleme ka tollimaksu kehtestamise kiirendamisega. Tollide nõudmisega on Ungari juba aastaid tegelenud, aga seni pole see kuhugi jõudnud. Veebruaris oli meil Euroopa kutseliste mesinike ühingu (EPBA) ja Eesti kutseliste mesinike ühinguga Ungaris kohtumine ja leppisime kokku, et tuleme Ungarile appi. Praegu olemegi EPBA presidendi Bernhard Heuveliga Euroopa-ringsõidul, et aktiveerida mesinike seltse ja kutsuda neid EPBA liikmeks. Et oleksime kõik koos ja meie sõnum oleks kõigile arusaadav. Kohtumiste teemad on meedirektiiv, tollid ja ühine üle-euroopaline meekorje – viimasega soovime näidata, mis seis on Euroopa lettidel. Et EL saaks anti-dumpingu seadust alustada, peab 25% Euroopa mesinikeühendustest selle nõudmiseks allkirja andma. Praegu kogumegi allkirju ja kõik külastatud mesinikeühendused on loomulikult tollide kehtestamise poolt.

Minu kriisiplaan? Väga lihtne: võitle või põgene. Mina olen valinud võitluse ja seda ma ka praegu teen: võitlen võltsingute vastu Eestis ja Euroopas ning meeturu korrastamise eest. Ja nagu kriisis ikka: ennast tuleb muuta. Müügi- ja turundamisoskusi parandada, hoida suhteid ja suhelda, arendada oma tooteid, pakkuda ka muid mesindussaadusi peale mee ja uusi teenuseid. Kui tooraine on odav, saab seda väärindada. Mesinikud saavad tarbijaid inspireerida, kuidas mett tarvitada, see on üks viis tarbimist suurendada. Lisaks pakuvad mesinikele võimalusi apiturism ja apiteraapia.

Tuleviku annab meile oskus kohaneda muutuvate oludega ja näha ette ohte. Näiteks on võltsmee sissetungiga ka see risk, et kui tarbija ära harjub selle suhkrust tehtud asjaga, unustab ta pärismee maitse. Sama toimub praegu lihaga – kui tehakse tehisvalku ja selle promomiseks palju lobitööd, võivad tarbija maitse-eelistused muutuda. Ka see on põhjus panna kiiresti võltsmee levikule piir.

Selles võivad Eesti mesinikud kindlad olla, et turu eest võideldakse. Ja kuigi see võtab aega, lähevad asjad paremaks.

Hobimesinik saab hoida mune mitmes korvis

Rasmus Paesüld, Läänemaa mesinik, MTÜ Alustame Algusest mesinduslektor

Halb uudis tuli ära juba jaanuaris: lugupeetud Eesti mesinik pakkus mett 20kilostes ämbrites kilohinnaga 3.20. See uudis ei olnudki tegelikult uudis. Seda, kuidas peale Hiina mee ja meelaadsete toodete viib Euroopas meehindu alla ka Ukraina mesi, kuulsin MTÜ Alustame Algusest ERASMUS+ õppereisidel Poola, Tšehhi ja Slovakkia koostööpartnerite käest juba mullu. Viimati tulid ärevad sõnumid Läti sõpradelt, sügisel oli neil hulgihind alla 2 euro.
Euroopa koostööpartnerite sõnul on pärast toiduainete sisseveo piirangute kaotamist Ukrainast ELi saabuv meekogus suurenenud peaaegu neli korda. Sõja tõttu pole võimalik kontrollida, kas Ukraina võib olla ukseks kolmandate riikide meele Euroopa Liitu jõudmiseks. Ka Euroopa põllumeeste protesti üks eesmärk oli kaitsta oma turgu Ukrainast tulevate odavate põllumajandussaaduste kontrollimatu valgumise eest ELi.

Hullemaks teevad olukorra majanduskriis, maksutõusud ja pöörased energiahinnad. Oleme ausad: mesi on luksuskaup. Eesti mee senise eduloo taga on mesiniku otsene suhe kliendiga, seda on öelnud nii konjuktuuriinstituut kui ka statistikaamet. Hoidkem neid otsesuhteid oma klientidega, selle asemel et püüda paanikas veelgi vähendada tootmiskulusid. Tootmiskulusid on võimalik vähendada kas enda kasumiosa vähendamise ehk tasuta töötamisega või mee kvaliteedi arvelt järeleandmiste tegemisega. See viimane aga lööks meid väga valusalt, sest eesti mesi müüb just tänu kvaliteedile. Mee hinna hüppelist tõusu aga lähima viie aasta jooksul kindlasti ei tule.

Lähtun põhimõttest, et mune ei ole tark ühes korvis hoida, ehk riske tuleb hajutada. Olen mesinik alati olnud teise töö kõrvalt. 20 aastat olin talvel õpetaja ja suvel mesinik (kuigi oli tahtmine olla talvel mesinik ja suvel õpetaja :-)). Olen mesila üles ehitanud nii, et saan seda vastavalt vajadusele kiiresti kas kasvatada või kahandada. Minu kriisiplaani kuulub see, et olen suurendanud oma teise tänase töö, bussijuhtimise, koormust ja vähendanud mesilasperede arvu. Saan ennast juba täna hellitavalt kutsuda hobimesinikuks, olgugi et seadmed, tehnoloogia ja mesindusvõtted, mida kasutan, on samad nagu elukutselisel.

Iga kriis on ka võimalus. Hakkamasaamise märksõnadeks on kohanemine, oma klientide hoidmine ning koostöö mesinike vahel. Pea püsti ja ootame mesindusinventari sooduspakkumisi!

Kuidas saab riik mesinikke toetada?

Regionaalminister Madis Kallas

Mesindus on riigile väga oluline sektor ja seda mitmel põhjusel: mesi on populaarne põllumajandustoode ja mett ka eksporditakse. Eesti mee eelis on selle hea kvaliteet. Samuti aitavad mesilased kaasa bioloogilise mitmekesisuse säilimisele ja põllumajanduskultuuride saagikusele.

Riik saab mesinikke toetada mitmel moel. Sarnaselt eelnevatele aastatele, plaanime jätkata mesilaspere toetuse maksmist ka 2024. aastal. Toetuse eelarve ei ole veel kinnitatud, kuid toetuse taotlemine toimub tavapäraselt mai algul ja toetus makstakse välja aasta lõpuks.

Lisaks toetab riik mesindussektorit ka ELi põllumajanduspoliitika rahadega. Neid vahendeid saab kasutada mesinike teadmiste ja oskuste parandamiseks, investeeringuteks, laboratooriumide toetamiseks, koostööks teadusasutustega ja tarbijate teadlikkuse tõstmiseks.

Teame, et mesinikud ise panustavad aktiivselt sektori konkurentsivõime hoidmisesse ning ootavad riigilt eeskätt ebaausa konkurentsi takistamist. Seetõttu on riigi jaoks oluline võidelda mee võltsimise vastu. Võltsijad arendavad meele järjest sarnasema koostisega siirupeid, mille tuvastamine on keeruline. Kaasaegsete analüüsimeetodite kasutamiseks on vaja teha teadustööd, mis võtab aega ja on kallis. Riik on juba toetanud DNA-meetodi arendamist mee võltsimise tuvastamiseks ning uurimistööd, et saaks analüütiliselt määrata ka mee Eesti päritolu. Globaalse meeturu korrastumine on väga keeruline ja aeganõudev protsess, millesse ministeerium ELi tasandil jätkuvalt panustab.